Selle nädala teemaks oli juriidika arvutimaailmas. Kuna tänapäeval on autoriõiguste kaitse läinud paljude inimeste arust üle igasuguse piiri, siis on kirjutanud Rick Flakvinge ja Christian Engström raamatu "The Case for Copyright Reform", kus nad teevad ettepaneku reformida tänapäevast autoriõiguste süsteemi.
Oma raamatus pakuvad nad variante, mis nende aruks tuleksid kogu ühiskonna kiiremale arengule kasuks ja nendest punktidest ma natukene seekordses postituses räägiksingi.
Kõigepealt teevad nad selgeks, et nad ei taha autoriõigusi ära kaotada, vaid tuleks reformida selliselt, et need kehtiksid just ärilistel eesmärkidel, aga mitte tavainimestele omatarbeks kasutamisel. Seda juba selle tõttu, et kogu see õiguste tagaajamine tähendab täielikku kontrolli inimeste privaatsuse üle-ehk privaatsus puudub, sest tuleb ju kontrollida iga sõnumit ja faili mida keegi kuskil saadab. Aga kuhu jäävad inimeste õigused privaatsusele? Sellega vist nõustub iga peast natukenegi normaalne inimene, et see ei ole normaalne. Äkki ma saan trahvi kui ma tsiteerin kedagi lihtsalt kuskil sõnumivestluse käigus?
Nende reform ei taha ära võtta autori moraalseid õigusi ehk siis saada tunnustust oma loomingu eest. Aga mina küsiks selle peale, et kui karmiks peaks siis selle kontrolliga minema? Kas peaks samamoodi hakkama siis inimeste vestustes nuhkima, äkki keegi kuskil väidab, et tema kirjutas hoopis Harry Pottery?
Tasuta mitte-ärilistel eesmärkidel jagamine. Ehk siis nende vaatenurgast peaks olema legaalne kõige jagamine, kuniks selle eest ei küsita midagi vastu. Siin olen ma täiesti kahevahel. Ühest küljest on täiesti absurdne saada karistada selle eest, et saadan kellegi teise kirjutatud luuletuse oma kallimale, aga autori vaatenurgast tähendaks see sisuliselt sissetulekuallika kadumist.
Tänapäeva autoriõiguste kaitse mis kestab veel 70 aastat pärast autori surma tuleks viia 20-le aastale avaldamisest. Sellega olen ma absoluutselt nõus. Mis kasu on näiteks mingist teaduslikust tööst või avastusest, kui seda ei või üle 100 aasta mitte keegi näiteks edasi arendamiseks kasutada. Tänu sellele võib mõne praegu ravimatuks kuulutatud haiguse ravi leidmine 100 aastat kaugemale lükkuda.
Registreerimine peale viit aastat. See tundub samuti väga õige samm. Tööd mis on autoriõigustega kaitstud ja mida ei saa keegi kasutada, aga mille autorit on võimatu leida ei tohiks jääda veel aastakümneteks lihtsalt seaduste pärast "lukku". Iga viie aasta tagant uuesti registreerimine väldiks seda olukorda ja kui teha järelregistreerimine piisavalt lihtsaks, siis ei tohiks sellest kellelegi tüli olla.
Samuti propageerivad nad kellegi teise töö mingi osa kasutamist uutes töödes, vähemalt selle seadustiku leebemaks tegemist.
Paljud välja pakutud mõtetest tunduvad vägagi reaalsetena minu silmis, sest praegune seis on kohati täiesti absurdne, aga päris kõigi mõtetega ei saa siiski nõustuda. Tore oleks muidugi elada ühiskonnas kus raha ei eksisteeri, kus inimene ei PEA mitte midagi tegema, sest kõik eluks vajalik nagu toit ja soe elupaik on garanteeritud tänu tehnoloogia arengule selliselt, et robotid teevad kõik lihttööd inimeste eest ära. Ilma rahata poleks vaja ka selliseid autoriõiguseid, sest olgem ausad-need on selleks, et keegi saaks raha teenida. Või näiteks ühiskonnas, kus ei ole ahneid inimesi ja tehakse kõik selleks, et kogu ühiskonnal oleks parem. Kahjuks elame me sellises ühiskonnas nagu me elame ja kõik keerleb ümber raha. Tuleb ju autoritest samuti aru saada, nad peavad ka millestki ära elama, aga kindlasti on kohti, kus tuleks seadusi natuke kaasaegsemaks muuta.
pühapäev, 19. märts 2017
esmaspäev, 13. märts 2017
Ära kuritarvita oma võimu!
Internetis suhtlemisel on inimestel võimalik jääda suhteliselt anonüümseks teiste tavakasutajate silmis. See toob kaasa ka selle, et enda väljendamisel või käitumisel ei hoita ennast tagasi ja ei peeta kinni tavaelus kehtivatest käitumisreeglitest. Tegelikult on ka netis käitumiseks välja mõeldud reeglid, millest igaüks võiks kinni pidada, ja Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" need 10 käsku kirja pannud. Selle nädala teemaks oli valida üks nendest reeglitest ja tuua oma elust sellekohane näide.
Minu jaoks osutus väljavalituks reegel "Ära kuritarvita oma võimu". Igas jututoas või mängus on olemas keegi, kellel on rohkem võimu kui teistel. Seda selleks, et keegi peaks seal korda hoidma, aga ka nemad on inimesed ja inimestel on kalduvus oma võimu ära kasutada kui neile isiklikult miski ei meeldi.
Aastaid tagasi mängisin ühte päris populaarset MMORPGd. Meie guild koosnes väga kauaaegsetest ja osavatest mängijatest ja selle tulemusel me ka domineerisime antud serverit. Kurb asjaolu oli aga see, et ühes teises guildis mängis ka üks serveri GMidest ja muidugi kui sul on võim ja sa oled kaotusseisus, siis hakkad seda ära kasutama. Nii siis lõpuks juhtuski.
Toimus mingisugune järjekordne event millel olid head auhinnad ja kõik teadsid, et meie guild selle taaskord võidab. Mõtles siis kaotusseisus olnud GM välja mingi olematu asja, nagu me oleksime kuskil eelnevalt reegleid rikkunud ja takistas oma GameMasteri võimetega meil seda edasi tegemast. Muidugi hakkasime me selle peale kisama ja teistele ka rääkima kuidas võimu on kuritarvitatud, aga selle peale meid lihtsalt muteti ära. Lõppkokkuvõttes meil polnudki midagi teha, sest olgugi kui tugevad me olime, "jumala" võimete vastu me ei saanud.
Muidugi ei lasknud me asjal nii lihtalt minna ja kuna mängul oli olemas ka oma foorum, siis läksime sinna kisama. Tegime ilusa raporti valmis kõik ajaliselt ja piltidega tõestatult ja kui ka teised mängijad said aru mida tehtud oli, siis kõik meie postitused selle sama GMi poolt lihtsalt kustutati kuni me ei näinud enam mõtet uusi teha.
Kogu selle loo peale saab öelda vaid seda, et see oli lihtsalt ühe inimese isikliku kibestumise tagajärjel tekkinud võimu kuritarvitamine millele võib paralleele tuua ka pärismaailmast. Õnneks me peale seda intsidenti enam edasi ei mänginud ja kogu see server varises kokku.
Minu jaoks osutus väljavalituks reegel "Ära kuritarvita oma võimu". Igas jututoas või mängus on olemas keegi, kellel on rohkem võimu kui teistel. Seda selleks, et keegi peaks seal korda hoidma, aga ka nemad on inimesed ja inimestel on kalduvus oma võimu ära kasutada kui neile isiklikult miski ei meeldi.
Aastaid tagasi mängisin ühte päris populaarset MMORPGd. Meie guild koosnes väga kauaaegsetest ja osavatest mängijatest ja selle tulemusel me ka domineerisime antud serverit. Kurb asjaolu oli aga see, et ühes teises guildis mängis ka üks serveri GMidest ja muidugi kui sul on võim ja sa oled kaotusseisus, siis hakkad seda ära kasutama. Nii siis lõpuks juhtuski.
Toimus mingisugune järjekordne event millel olid head auhinnad ja kõik teadsid, et meie guild selle taaskord võidab. Mõtles siis kaotusseisus olnud GM välja mingi olematu asja, nagu me oleksime kuskil eelnevalt reegleid rikkunud ja takistas oma GameMasteri võimetega meil seda edasi tegemast. Muidugi hakkasime me selle peale kisama ja teistele ka rääkima kuidas võimu on kuritarvitatud, aga selle peale meid lihtsalt muteti ära. Lõppkokkuvõttes meil polnudki midagi teha, sest olgugi kui tugevad me olime, "jumala" võimete vastu me ei saanud.
Muidugi ei lasknud me asjal nii lihtalt minna ja kuna mängul oli olemas ka oma foorum, siis läksime sinna kisama. Tegime ilusa raporti valmis kõik ajaliselt ja piltidega tõestatult ja kui ka teised mängijad said aru mida tehtud oli, siis kõik meie postitused selle sama GMi poolt lihtsalt kustutati kuni me ei näinud enam mõtet uusi teha.
Kogu selle loo peale saab öelda vaid seda, et see oli lihtsalt ühe inimese isikliku kibestumise tagajärjel tekkinud võimu kuritarvitamine millele võib paralleele tuua ka pärismaailmast. Õnneks me peale seda intsidenti enam edasi ei mänginud ja kogu see server varises kokku.
pühapäev, 5. märts 2017
Ennustaja
Selle nädala teemaks oli infoühiskond. Teema raames lugesin läbi soome rahvusvaheliselt tunnustatud infoajastu teadlase Dr. Pekka Himaneni 2004. aasta raporti Soome Parlamendile, mille teemaks oli globaalse infoühiskonna väljakutsed. Selle kohta kirjutan ka väikese arvustuse tuues välja minu jaoks kõige silmapaistvamad "ennustused", mis on täppi läinud.
Raporti sisuks oli eelnimetatud Pekka Himaneni nägemusega, missuguseks võib kujuneda tulevikus(siis oli raport tehtud arvestades aastat 2010) infoühiskond ja kuidas kuidas selleks tuleks vastavalt valmistuda arvestades tol hetkel sellele viitavaid trende.
Välja oli toodud trendid, millest võis järeldada milliseks võib tulevik kujuneda. Näiteks tootmise liikumine odavamatesse maadesse, jättes seeläbi arenenud maadele võimaluse keskenduda arendustegevusele. See trend on ka järjest rohkem suurenenud. Samas arengumaad, kus infotehnoloogia on maha jäänud, jäävad üha rohkem majanduslikult maha rohkem arenenud riikidest.
Kui varem keskenduti rohkem tehnoloogia arengule, siis infoühiskonna arengu teises faasis keskendutakse tehnoloogia arengu kõrval ka juba pigem sellele KUIDAS me tegutseme.
Väga tähtsa osa saab raporti kohaselt kultuur. Suureneb näiteks kirjanduse, muusika, televisiooni ja arvutimängude tähtsus. See on väga täppi läinud. Vaatame kasvõi arvutimänge. Tänapäeval on arvutimängudest saanud isegi omaette sport ja elatusallikas lisaks sellele, et see on väga paljudele inimestele igapäevane stressi maandus. Lisaks arvutimängude võistlustel osalemisele teenivad paljud inimesed(ja üldse mitte ainult noored) raha "live steamimisega" ehk teised inimesed vaatavad kuidas nad mängivad ja "annetavad" neile raha.
Tema arvas, et tulevikus on infoühiskonnas järjest suurem rõhk inimese loovusel, mitte töökusel või teadmistel. Ja tõepoolest, igal pool kuuleme aina väljendit "mõtle kastist väljaspoole". Tema arvates peakski loovus olema üks infoühiskonna alustalasid ja selle baasiks peaks olema kõrgtasemel haridussüsteem, mis lihtsalt info edasi andmise asemel arendab ka inimeste sotsiaalseid oskusi, enesekindlust ja loovust. Seda trendi on ka mingil määral märgata, kuigi mitte igal pool.
Väga hästi ennustas ta ette ka seda, et tulevikus hakkab järjest enam kaduma kaheksast viieni suvalise piisavalt tasuva töökohal tiksumise mentaliteet. Töötajad ei taha enam teha lihtsat ja mõttetut tööd, nad tahavad tunda, et nad loovad mingit väärtust, annavad midagi ühiskonnale ja kuuluvad kuhugi. Vastavalt tema raportis kirjutatule on tähtsaks saanud ka töötaja heaolu.
Kuna järjest vähem tehakse infoühiskonnas füüsilist tööd, siis nagu ka tema oma raportis välja tõi, peaks inimeste tervist silmas pidades inimesi motiveerima sporti tegema. Ja praegu ongi näiteks väga paljudes töökohtades olemas võimalus mängida lauatennist, et natukenegi oma sundasendist välja saada. Ka pakutakse spordisaalide külastuste tasumist ettevõtete poolt. Samuti on televisioonis väga palju erinevaid kaalulangetus- ja spordisaateid mis peaksid inimesi motiveerima sporti tegema.
Raporti sisuks oli eelnimetatud Pekka Himaneni nägemusega, missuguseks võib kujuneda tulevikus(siis oli raport tehtud arvestades aastat 2010) infoühiskond ja kuidas kuidas selleks tuleks vastavalt valmistuda arvestades tol hetkel sellele viitavaid trende.
Välja oli toodud trendid, millest võis järeldada milliseks võib tulevik kujuneda. Näiteks tootmise liikumine odavamatesse maadesse, jättes seeläbi arenenud maadele võimaluse keskenduda arendustegevusele. See trend on ka järjest rohkem suurenenud. Samas arengumaad, kus infotehnoloogia on maha jäänud, jäävad üha rohkem majanduslikult maha rohkem arenenud riikidest.
Kui varem keskenduti rohkem tehnoloogia arengule, siis infoühiskonna arengu teises faasis keskendutakse tehnoloogia arengu kõrval ka juba pigem sellele KUIDAS me tegutseme.
Väga tähtsa osa saab raporti kohaselt kultuur. Suureneb näiteks kirjanduse, muusika, televisiooni ja arvutimängude tähtsus. See on väga täppi läinud. Vaatame kasvõi arvutimänge. Tänapäeval on arvutimängudest saanud isegi omaette sport ja elatusallikas lisaks sellele, et see on väga paljudele inimestele igapäevane stressi maandus. Lisaks arvutimängude võistlustel osalemisele teenivad paljud inimesed(ja üldse mitte ainult noored) raha "live steamimisega" ehk teised inimesed vaatavad kuidas nad mängivad ja "annetavad" neile raha.
Tema arvas, et tulevikus on infoühiskonnas järjest suurem rõhk inimese loovusel, mitte töökusel või teadmistel. Ja tõepoolest, igal pool kuuleme aina väljendit "mõtle kastist väljaspoole". Tema arvates peakski loovus olema üks infoühiskonna alustalasid ja selle baasiks peaks olema kõrgtasemel haridussüsteem, mis lihtsalt info edasi andmise asemel arendab ka inimeste sotsiaalseid oskusi, enesekindlust ja loovust. Seda trendi on ka mingil määral märgata, kuigi mitte igal pool.
Väga hästi ennustas ta ette ka seda, et tulevikus hakkab järjest enam kaduma kaheksast viieni suvalise piisavalt tasuva töökohal tiksumise mentaliteet. Töötajad ei taha enam teha lihtsat ja mõttetut tööd, nad tahavad tunda, et nad loovad mingit väärtust, annavad midagi ühiskonnale ja kuuluvad kuhugi. Vastavalt tema raportis kirjutatule on tähtsaks saanud ka töötaja heaolu.
Kuna järjest vähem tehakse infoühiskonnas füüsilist tööd, siis nagu ka tema oma raportis välja tõi, peaks inimeste tervist silmas pidades inimesi motiveerima sporti tegema. Ja praegu ongi näiteks väga paljudes töökohtades olemas võimalus mängida lauatennist, et natukenegi oma sundasendist välja saada. Ka pakutakse spordisaalide külastuste tasumist ettevõtete poolt. Samuti on televisioonis väga palju erinevaid kaalulangetus- ja spordisaateid mis peaksid inimesi motiveerima sporti tegema.
esmaspäev, 27. veebruar 2017
Halloo? Kas sa kuuled?
Selle nädala teemaks oli "uus meedia" ja täpsemalt pidime välja valima antud teemast ühe komponendi ja analüüsima, kuidas see on oma valdkonda mõjutanud.
Minule tundus kõige südamelähedasem reaalajasuhtlus ja otsustasin kirjutada sellest, kuidas see on inimeste omavahelist suhtlemist mõjutanud vaadeldes ka telefonisuhtlust.
Reaalajasuhtluse all uue meedia mõistes mõtleme vahendeid, mille abil saame teiste inimestega interneti kaudu suhelda. Näiteks jututubasid, IRC'i, erinevaid messengere ja ka näiteks Skype. Minu enda kogemus selliste värgendustega algas mingisuguses hot.ee jututoas, kus sai suvaliste inimestega lambist möla aetud. Mäletan, et sai seda põhiliselt oma rate.ee profiili linkimiseks kasutatud. Siis edasi tuli juba MSN messenger, kus polnud enam täiesti suvalised inimesed, vaid need, kelle olin ise lisanud ja kellega oli tahtmist suhelda. Sealt algaski see sotsiaalne eraldumine pihta, mis on tänapäeval väga suureks probleemiks saanud.
Veel mitte väga kaua aega tagasi oli mobiiltelefon noore inimese parim sõber. Sai igal ajal ja igas kohas ükskõik kellele helistada. Vanemad tundsid mures kus nende pesamuna asub? Pole probleemi, mobiiltelefon aitab. Ärikõned olenemata asukohast. Kõik see on suurel määral muutunud. Telefonid on alles, aga selle põhifunktsioon on täielikult muutunud. Telefonikõned on asendunud messengeride ja Skype'ga. Kui on tõesti väga kiireloomuline mure siis tuleb see telefonikõne ära teha, aga enamus tänapäeva suhtlust käib läbi uute kanalite. Samal ajal muudab see suhtluse ka mugavamaks, sest pole vajadust otsekohe vastata. Kui on kiire, siis vastad siis kui selleks aega saad. Või saad oma vastuse läbi mõelda ja siis vastata, selle asemel, et "ma mõtlen ja helistan hiljem tagasi". Skype võimaldab teha ka pildiga ja häälvestlusega kõnesid, seda ka läbi tänapäeva nutitelefonide. Tundub, et telefoniteenust ei olekski nagu enam vaja. Vanema generatsiooniga siiski peab veel telefoni teel kõnelema, sest nemad üldjuhul ei oska arvutit või nutitelefoni kasutada ja telefonikõne pole mingi "ulme" nende jaoks.
Messenger ja Skype on ka tööl ja koolis asendamatu. Ma isegi ei mäleta millal ma viimati töökaaslastele helistasin. Kogu suhtlus käib alati läbi messengeri ja pole veel tekkinud probleemi, et kellelgi jääks mingi info saamata. Erinevalt telefonikõnest saab vestlust veel hiljem järele vaadata mis tähendab, et pole vaja kriitilist infot kuskile eraldi kirja panna. Kõik kooli grupitööd saab samuti väga hästi Skype või muu sarnase alternatiivi kaudu tehtud.
Selline suhtlus on aga kaasa toonud ka probleemi, kus inimesed, eriti noored enam omavahel näost näkku põhimõtteliselt ei suhtlegi. Isegi koolis üksteisest 10 meetri kaugusel seistes on millegipärast lihtsam kirjutada kui otse rääkima minna. Ka mina ise olen selles süüdi - selle asemel, et teise tuppa minna ja oma asjad ära rääkida, ma pigem kirjutan messengeris. Päris jube mõelda tegelikult.
Minu isiklik arvamus on, et telefonisuhtlust uue meedia reaalajasuhtluse variandid päris üle ei võta, vähemalt mitte veel niipea, aga kindlasti järjest suurem osa ühiskonnast hakkab kasutama telefonikõnedele alternatiivseid variante. Loodame vaid, et mingisugune vahetu suhtlus ikka inimeste vahel jätkub.
Minule tundus kõige südamelähedasem reaalajasuhtlus ja otsustasin kirjutada sellest, kuidas see on inimeste omavahelist suhtlemist mõjutanud vaadeldes ka telefonisuhtlust.
Reaalajasuhtluse all uue meedia mõistes mõtleme vahendeid, mille abil saame teiste inimestega interneti kaudu suhelda. Näiteks jututubasid, IRC'i, erinevaid messengere ja ka näiteks Skype. Minu enda kogemus selliste värgendustega algas mingisuguses hot.ee jututoas, kus sai suvaliste inimestega lambist möla aetud. Mäletan, et sai seda põhiliselt oma rate.ee profiili linkimiseks kasutatud. Siis edasi tuli juba MSN messenger, kus polnud enam täiesti suvalised inimesed, vaid need, kelle olin ise lisanud ja kellega oli tahtmist suhelda. Sealt algaski see sotsiaalne eraldumine pihta, mis on tänapäeval väga suureks probleemiks saanud.
Veel mitte väga kaua aega tagasi oli mobiiltelefon noore inimese parim sõber. Sai igal ajal ja igas kohas ükskõik kellele helistada. Vanemad tundsid mures kus nende pesamuna asub? Pole probleemi, mobiiltelefon aitab. Ärikõned olenemata asukohast. Kõik see on suurel määral muutunud. Telefonid on alles, aga selle põhifunktsioon on täielikult muutunud. Telefonikõned on asendunud messengeride ja Skype'ga. Kui on tõesti väga kiireloomuline mure siis tuleb see telefonikõne ära teha, aga enamus tänapäeva suhtlust käib läbi uute kanalite. Samal ajal muudab see suhtluse ka mugavamaks, sest pole vajadust otsekohe vastata. Kui on kiire, siis vastad siis kui selleks aega saad. Või saad oma vastuse läbi mõelda ja siis vastata, selle asemel, et "ma mõtlen ja helistan hiljem tagasi". Skype võimaldab teha ka pildiga ja häälvestlusega kõnesid, seda ka läbi tänapäeva nutitelefonide. Tundub, et telefoniteenust ei olekski nagu enam vaja. Vanema generatsiooniga siiski peab veel telefoni teel kõnelema, sest nemad üldjuhul ei oska arvutit või nutitelefoni kasutada ja telefonikõne pole mingi "ulme" nende jaoks.
Messenger ja Skype on ka tööl ja koolis asendamatu. Ma isegi ei mäleta millal ma viimati töökaaslastele helistasin. Kogu suhtlus käib alati läbi messengeri ja pole veel tekkinud probleemi, et kellelgi jääks mingi info saamata. Erinevalt telefonikõnest saab vestlust veel hiljem järele vaadata mis tähendab, et pole vaja kriitilist infot kuskile eraldi kirja panna. Kõik kooli grupitööd saab samuti väga hästi Skype või muu sarnase alternatiivi kaudu tehtud.
Selline suhtlus on aga kaasa toonud ka probleemi, kus inimesed, eriti noored enam omavahel näost näkku põhimõtteliselt ei suhtlegi. Isegi koolis üksteisest 10 meetri kaugusel seistes on millegipärast lihtsam kirjutada kui otse rääkima minna. Ka mina ise olen selles süüdi - selle asemel, et teise tuppa minna ja oma asjad ära rääkida, ma pigem kirjutan messengeris. Päris jube mõelda tegelikult.
Minu isiklik arvamus on, et telefonisuhtlust uue meedia reaalajasuhtluse variandid päris üle ei võta, vähemalt mitte veel niipea, aga kindlasti järjest suurem osa ühiskonnast hakkab kasutama telefonikõnedele alternatiivseid variante. Loodame vaid, et mingisugune vahetu suhtlus ikka inimeste vahel jätkub.
teisipäev, 21. veebruar 2017
Internet kui killer? Või ei?
Teise nädala postituseks tuli kirjeldada kaht nähtust Interneti varasemast ajaloost. Üks, mis on kasutusel tänapäevani ja teine, mis enam kasutust ei leia.
Esimese asjana tahaks välja tuua sellise huvitava tehnoloogia minu jaoks juba ammusest ajast, nimelt DNS.
Domeeninimede süsteem ehk lühidalt DNS loodi 1984. aastal, veel ARPANET'i ajal. Samal aastal loodi ka esimesed domeeninimede serverid. Selle süsteemi loomine tähendas seda, et nüüd sai keerukate ja raskesti meelde jäävate IP aadresside asemel jätta meelde natuke inimsõbralikuma ehk kergemini meeldejääva ja eristuva domeeni nime. DNS'i on võrreldud ka telefoniraamatuga Interneti jaoks.
Domeeninimede serveris on iga domeeninime kohta ära toodud temale vastav IP aadress ja trükkides sisse näiteks www.neti.ee, viis süsteem selle aadressi kokku temale vastava IP aadressiga. Tänu sellele ei pidanud inimene enam keerukaid numbrikombinatsiooni meelde jätma. Esialgu olid domeeninimed ja IP aadressid kirjas lihtsas tekstifailis, aga tänapäeval on nende jaoks suured andmebaasid. Viide
Vaatamata sellele, et antud süsteem on võrdlemisi vana arvestades praegust vägagi kiiret tehnoloogia arengut, on see kasutusel tänapäevani.
Nii...ja nüüd põnevama osa juurde. Mis nähtus on tänapäevaks välja surnud või kadunud? Mõtlesin pikalt selle peale ja ei tahtnud siin hakata mingeid aegunud andmekandjaid või telefoniraamatuid kirjeldama. Pigem kirjutaks millestki, mis häirib ennast ka päris tugevalt.
Räägime siis privaatsusest, sest see on asi, mis on minu meelest tänapäevaks tänu Internetile täielikult kadunud. Enne kui Internet kogu maailma eneseimetlejad oma kõikvõimsusega halvas(no võtame näiteks 15 aastat tagasi), käis minu sünnipäeval viis head sõpra. Mul oli tegelikult rohkem sõpru, aga neid ma teadsin piisavalt hästi ja käisin piisavalt läbi, et oma sünnipäevale kutsuda. Praegu "käib minu sünnipäeval" aga läbi Facebooki iga aasta vähemalt 10 korda rohkem inimesi. Pooli neist pole ma kordagi oma elus näinudki. Aga tundub, et nemad mind kuidagipidi teavad ja tunnevad. Kõigi elu on ju veebis igaühele vabalt tutvumiseks.
Lisaks muidugi kõiksugused pakkumised olenevalt minu maitse-eelistustele. Ma pole kordagi kuskil mingit küsitlust täitnud, et millised tossud mulle meeldivad. Kust siis reklaamid teavad, et mulle just sellised Nike tossud meeldivad? Isegi enne kui ma ise seda tean. Keegi seal kuskil taga teab minu elust rohkem kui ma ise ja mulle see eriti ei meeldi.
Igatahes jah, privaatsus on surnud!
Esimese asjana tahaks välja tuua sellise huvitava tehnoloogia minu jaoks juba ammusest ajast, nimelt DNS.
Domeeninimede süsteem ehk lühidalt DNS loodi 1984. aastal, veel ARPANET'i ajal. Samal aastal loodi ka esimesed domeeninimede serverid. Selle süsteemi loomine tähendas seda, et nüüd sai keerukate ja raskesti meelde jäävate IP aadresside asemel jätta meelde natuke inimsõbralikuma ehk kergemini meeldejääva ja eristuva domeeni nime. DNS'i on võrreldud ka telefoniraamatuga Interneti jaoks.
Domeeninimede serveris on iga domeeninime kohta ära toodud temale vastav IP aadress ja trükkides sisse näiteks www.neti.ee, viis süsteem selle aadressi kokku temale vastava IP aadressiga. Tänu sellele ei pidanud inimene enam keerukaid numbrikombinatsiooni meelde jätma. Esialgu olid domeeninimed ja IP aadressid kirjas lihtsas tekstifailis, aga tänapäeval on nende jaoks suured andmebaasid. Viide
Nii...ja nüüd põnevama osa juurde. Mis nähtus on tänapäevaks välja surnud või kadunud? Mõtlesin pikalt selle peale ja ei tahtnud siin hakata mingeid aegunud andmekandjaid või telefoniraamatuid kirjeldama. Pigem kirjutaks millestki, mis häirib ennast ka päris tugevalt.
Räägime siis privaatsusest, sest see on asi, mis on minu meelest tänapäevaks tänu Internetile täielikult kadunud. Enne kui Internet kogu maailma eneseimetlejad oma kõikvõimsusega halvas(no võtame näiteks 15 aastat tagasi), käis minu sünnipäeval viis head sõpra. Mul oli tegelikult rohkem sõpru, aga neid ma teadsin piisavalt hästi ja käisin piisavalt läbi, et oma sünnipäevale kutsuda. Praegu "käib minu sünnipäeval" aga läbi Facebooki iga aasta vähemalt 10 korda rohkem inimesi. Pooli neist pole ma kordagi oma elus näinudki. Aga tundub, et nemad mind kuidagipidi teavad ja tunnevad. Kõigi elu on ju veebis igaühele vabalt tutvumiseks.
Lisaks muidugi kõiksugused pakkumised olenevalt minu maitse-eelistustele. Ma pole kordagi kuskil mingit küsitlust täitnud, et millised tossud mulle meeldivad. Kust siis reklaamid teavad, et mulle just sellised Nike tossud meeldivad? Isegi enne kui ma ise seda tean. Keegi seal kuskil taga teab minu elust rohkem kui ma ise ja mulle see eriti ei meeldi.
Igatahes jah, privaatsus on surnud!
esmaspäev, 13. veebruar 2017
Noppeid IT maailmast
Esimeses postituses kirjeldan kolme näidet läbi kukkunud IT-lahendustest.
Jaiku
2007. aasta oktoobris omandas Google mikrblogimise lehe nimega Jaiku. Kuna samal ajal oli tegutsemas ka Twitter millel oli juba piisavalt suur kasutajaskond ja Jaiku ei pakkunud midagi uudset selle kõrvale, mida Twitteril juba pakkuda oli, siis ei hakanud inimesed seda kasutama. Mitte, et sellel midagi häda oleks olnud, aga inimesed ei näinud lihtsalt mõtet sama asja mitmes kohas teha ja kuna Twitter oli juba populaarsem, siis ei saavutanudki Jaiku loodetud edu.Dodgeball
See telefonidele mõeldud teenus on tegelikult eelkäija sarnalaadsele teenusele nimega Foursquare, mis laseb kasutajal sisestada oma asukoha ja selle järgi tuuakse kasutajani informatsioon tema läheduses asuvatest sõpradest, vaatamisväärsustest või mis iganes võiks kasutajale huvi pakkuda olenevalt tema profiilist. Kusjuures mõlemad teenused on sama inimese, Dennis Crowley, poolt loodud. Peale Dodgeballi omandamist ei teinud aga Google sellega suurt midagi ja peale Dennis Crowley Googlest lahkumist lõi ta Foursquare'i.Tundub, et potentsiaali antud teenusele oli vägagi palju, aga Google suudab millegipärast häid võimalusi kasutama jätta.
3D telerid
Kolmanda valikuna tooksin välja 3D telerid, juba selle tõttu, et ka minul on säärane seade kodus olemas. Tunnistan muidugi ausalt, et ma pole 3D võimalust mitte kordagi kasutanudki, juba selle tõttu, et lihtsalt pole contenti mida sellega vaadata oleks. Tõesti, saab "osta" küll 3D filme, aga see efekt mis see juurde peaks andma on nii minimaalne, et pole isegi vaevunud selle peale mõtlema. Teine asi mis ka kinos käies 3D filmide juures häirib, ja seda ka teleri juures, on need prillid, mis peavad nina otsas rippuma.
Õnneks on suuremad telerite tootjad nüüdseks aru saanud, et sellest ei saa asja ja uued arendused jätavad 3D täitsa välja keskendudes rohkem Smart TV funktsioonide arendamisele.
Tegelikult on mul üsna suva, kas see 3D funktsioon seal on või mitte, aga kui hind sellest tõuseb, siis pigem võiks ta olemata olla.
Tellimine:
Postitused (Atom)