Halloo? Kas sa kuuled?

Selle nädala teemaks oli "uus meedia" ja täpsemalt pidime välja valima antud teemast ühe komponendi ja analüüsima, kuidas see on oma valdkonda mõjutanud.

Minule tundus kõige südamelähedasem reaalajasuhtlus ja otsustasin kirjutada sellest, kuidas see on inimeste omavahelist suhtlemist mõjutanud vaadeldes ka telefonisuhtlust.

Reaalajasuhtluse all uue meedia mõistes mõtleme vahendeid, mille abil saame teiste inimestega interneti kaudu suhelda. Näiteks  jututubasid, IRC'i, erinevaid messengere ja ka näiteks Skype. Minu enda kogemus selliste värgendustega algas mingisuguses hot.ee jututoas, kus sai suvaliste inimestega lambist möla aetud. Mäletan, et sai seda põhiliselt oma rate.ee profiili linkimiseks kasutatud. Siis edasi tuli juba MSN messenger, kus polnud enam täiesti suvalised inimesed, vaid need, kelle olin ise lisanud ja kellega oli tahtmist suhelda. Sealt algaski see sotsiaalne eraldumine pihta, mis on tänapäeval väga suureks probleemiks saanud.

Veel mitte väga kaua aega tagasi oli mobiiltelefon noore inimese parim sõber. Sai igal ajal ja igas kohas ükskõik kellele helistada. Vanemad tundsid mures kus nende pesamuna asub? Pole probleemi, mobiiltelefon aitab. Ärikõned olenemata asukohast. Kõik see on suurel määral muutunud. Telefonid on alles, aga selle põhifunktsioon on täielikult muutunud. Telefonikõned on asendunud messengeride ja Skype'ga. Kui on tõesti väga kiireloomuline mure siis tuleb see telefonikõne ära teha, aga enamus tänapäeva suhtlust käib läbi uute kanalite. Samal ajal muudab see suhtluse ka mugavamaks, sest pole vajadust otsekohe vastata. Kui on kiire, siis vastad siis kui selleks aega saad. Või saad oma vastuse läbi mõelda ja siis vastata, selle asemel, et "ma mõtlen ja helistan hiljem tagasi". Skype võimaldab teha ka pildiga ja häälvestlusega kõnesid, seda ka läbi tänapäeva nutitelefonide. Tundub, et telefoniteenust ei olekski nagu enam vaja. Vanema generatsiooniga siiski peab veel telefoni teel kõnelema, sest nemad üldjuhul ei oska arvutit või nutitelefoni kasutada ja telefonikõne pole mingi "ulme" nende jaoks.

Messenger ja  Skype on ka tööl ja koolis asendamatu. Ma isegi ei mäleta millal ma viimati töökaaslastele helistasin. Kogu suhtlus käib alati läbi messengeri ja pole veel tekkinud probleemi, et kellelgi jääks mingi info saamata. Erinevalt telefonikõnest saab vestlust veel hiljem järele vaadata mis tähendab, et pole vaja kriitilist infot kuskile eraldi kirja panna. Kõik kooli grupitööd saab samuti väga hästi Skype või muu sarnase alternatiivi kaudu tehtud.

Selline suhtlus on aga kaasa toonud ka probleemi, kus inimesed, eriti noored enam omavahel näost näkku põhimõtteliselt ei suhtlegi. Isegi koolis üksteisest 10 meetri kaugusel seistes on millegipärast lihtsam kirjutada kui otse rääkima minna. Ka mina ise olen selles süüdi - selle asemel, et teise tuppa minna ja oma asjad ära rääkida, ma pigem kirjutan messengeris. Päris jube mõelda tegelikult.

Minu isiklik arvamus on, et telefonisuhtlust uue meedia reaalajasuhtluse variandid päris üle ei võta, vähemalt mitte veel niipea, aga kindlasti järjest suurem osa ühiskonnast hakkab kasutama telefonikõnedele alternatiivseid variante. Loodame vaid, et mingisugune vahetu suhtlus ikka inimeste vahel jätkub.

Internet kui killer? Või ei?

Teise nädala postituseks tuli kirjeldada kaht nähtust Interneti varasemast ajaloost. Üks, mis on kasutusel tänapäevani ja teine, mis enam kasutust ei leia.

Esimese asjana tahaks välja tuua sellise huvitava tehnoloogia minu jaoks juba ammusest ajast, nimelt DNS.
Domeeninimede süsteem ehk lühidalt DNS loodi 1984. aastal, veel ARPANET'i ajal. Samal aastal loodi ka esimesed domeeninimede serverid. Selle süsteemi loomine tähendas seda, et nüüd sai keerukate ja raskesti meelde jäävate IP aadresside asemel jätta meelde natuke inimsõbralikuma ehk kergemini meeldejääva ja eristuva domeeni nime. DNS'i on võrreldud ka telefoniraamatuga Interneti jaoks.
Domeeninimede serveris on iga domeeninime kohta ära toodud temale vastav IP aadress ja trükkides sisse näiteks www.neti.ee, viis süsteem selle aadressi kokku temale vastava IP aadressiga. Tänu sellele ei pidanud inimene enam keerukaid numbrikombinatsiooni meelde jätma. Esialgu olid domeeninimed ja IP aadressid kirjas lihtsas tekstifailis, aga tänapäeval on nende jaoks suured andmebaasid. Viide

Vaatamata sellele, et antud süsteem on võrdlemisi vana arvestades praegust vägagi kiiret tehnoloogia arengut, on see kasutusel tänapäevani.








Nii...ja nüüd põnevama osa juurde. Mis nähtus on tänapäevaks välja surnud või kadunud? Mõtlesin pikalt selle peale ja ei tahtnud siin hakata mingeid aegunud andmekandjaid või telefoniraamatuid kirjeldama. Pigem kirjutaks millestki, mis häirib ennast ka päris tugevalt.
Räägime siis privaatsusest, sest see on asi, mis on minu meelest tänapäevaks tänu Internetile täielikult kadunud. Enne kui Internet kogu maailma eneseimetlejad oma kõikvõimsusega halvas(no võtame näiteks 15 aastat tagasi), käis minu sünnipäeval viis head sõpra. Mul oli tegelikult rohkem sõpru, aga neid ma teadsin piisavalt hästi ja käisin piisavalt läbi, et oma sünnipäevale kutsuda. Praegu "käib minu sünnipäeval" aga läbi Facebooki iga aasta vähemalt 10 korda rohkem inimesi. Pooli neist pole ma kordagi oma elus näinudki. Aga tundub, et nemad mind kuidagipidi teavad ja tunnevad. Kõigi elu on ju veebis igaühele vabalt tutvumiseks.
Lisaks muidugi kõiksugused pakkumised olenevalt minu maitse-eelistustele. Ma pole kordagi kuskil mingit küsitlust täitnud, et millised tossud mulle meeldivad. Kust siis reklaamid teavad, et mulle just sellised Nike tossud meeldivad? Isegi enne kui ma ise seda tean. Keegi seal kuskil taga teab minu elust rohkem kui ma ise ja mulle see eriti ei meeldi.
Igatahes jah, privaatsus on surnud!

Noppeid IT maailmast

Esimeses postituses kirjeldan kolme näidet läbi kukkunud IT-lahendustest.

 Jaiku
2007. aasta oktoobris omandas Google mikrblogimise lehe nimega Jaiku. Kuna samal ajal oli tegutsemas ka Twitter millel oli juba piisavalt suur kasutajaskond ja Jaiku ei pakkunud midagi uudset selle kõrvale, mida Twitteril juba pakkuda oli, siis ei hakanud inimesed seda kasutama. Mitte, et sellel midagi häda oleks olnud, aga inimesed ei näinud lihtsalt mõtet sama asja mitmes kohas teha ja kuna Twitter oli juba populaarsem, siis ei saavutanudki Jaiku loodetud edu.

Dodgeball
See telefonidele mõeldud teenus on tegelikult eelkäija sarnalaadsele teenusele nimega Foursquare, mis laseb kasutajal sisestada oma asukoha ja selle järgi tuuakse kasutajani informatsioon tema läheduses asuvatest sõpradest, vaatamisväärsustest või mis iganes võiks kasutajale huvi pakkuda olenevalt tema profiilist. Kusjuures mõlemad teenused on sama inimese, Dennis Crowley, poolt loodud. Peale Dodgeballi omandamist ei teinud aga Google sellega suurt midagi ja peale Dennis Crowley Googlest lahkumist lõi ta Foursquare'i.
Tundub, et potentsiaali antud teenusele oli vägagi palju, aga Google suudab millegipärast häid võimalusi kasutama jätta.

 3D telerid
Kolmanda valikuna tooksin välja 3D telerid, juba selle tõttu, et ka minul on säärane seade kodus olemas. Tunnistan muidugi ausalt, et ma pole 3D võimalust mitte kordagi kasutanudki, juba selle tõttu, et lihtsalt pole contenti mida sellega vaadata oleks. Tõesti, saab "osta" küll 3D filme, aga see efekt mis see juurde peaks andma on nii minimaalne, et pole isegi vaevunud selle peale mõtlema. Teine asi mis ka kinos käies 3D filmide juures häirib, ja seda ka teleri juures, on need prillid, mis peavad nina otsas rippuma. 
Õnneks on suuremad telerite tootjad nüüdseks aru saanud, et sellest ei saa asja ja uued arendused jätavad 3D täitsa välja keskendudes rohkem Smart TV funktsioonide arendamisele.
Tegelikult on mul üsna suva, kas see 3D funktsioon seal on või mitte, aga kui hind sellest tõuseb, siis pigem võiks ta olemata olla.