Andmeturve

Seekordseks teemaks oli andmeturbega seotud küsimused. Valida tuli üks andmeturbega seotud probleemidest ja seda kirjeldada ning mida tuleks teha, et neid probleeme maandada.

Kuna päris palju kajastust on viimasel ajal leidnud nuhkvara, siis see sai ka valitud.

Nuhkvara näol on tegemist tarkvaraga, mis "nuhib" kasutaja privaatse info järele ja saadab selle pahalasele. Ka Windows 10 kohta on olnud palju juttu, et see pidavat liiga palju privaatset informatsiooni koguma, aga üldjuhul nakatub arvuti nuhkvaraga mõne kahtlase programmi kaudu, kuigi üha enam on hakatud nuhkvara kaasama ka autentsesse tarkvarasse. Nuhkvarasse võib kasutaja arvuti nakatuda ka näiteks läbi veebilehitseja turvaaukude, mille kaudu veebilehel olev koodijupp sunnib alla laadima ja paigaldama nuhkvara.
 Üheks suuremaks nuhkvaraks on näiteks "keylogger", mis salvestab kõik klaviatuuri nuppude vajutused ja sealt pole pahalasel väga keeruline välja lugeda kasutajanimesid ja paroole. Samuti võib see salvestada infot inimese külastatud veebilehtede kohta, mille järgi siis talle saab edastada suunatud reklaame. Nuhkvara funktsioonid võivad aga ulatuda ka kasutaja arvutisse paigaldatud erinevate tarkvarade seadeid.
Üldjuhul on nuhkvara kasutaja jaoks nähtamatu ja ei kasuta erilist ressurssi ning seetõttu on ka kasutajal väga raske aru saada nuhkvara olemasolust.

Kuidas maandada nuhkvarasse nakatumise riski vastavalt Kevin Mitnicki välja pakutud andmeturbe kolme komponendi - tehnoloogia, koolitus ja reeglid - järgi?
Esiteks tuleks kindlasti kasutada pädevat viirusetõrjet ja tulemüüri. Paljud suuremad viirusetõrjete tootjad on oma viirusetõrjetesse ka nuhkvaravastaseid funktsioone lisanud, aga on olemas ka spetsiaalsed nuhkvara tõrjeks mõeldud programmid. Samuti pole soovitatav kasutada Windows Explorerit, kuna seal on tunduvalt rohkem turvaauke kui näiteks Chromes.
Tuleks iga mingi aja tagant läbi viia ka koolitusi, et harida inimesi ohtude ja nende vältimise valdkonnas. Juba teadmine erinevate nuhkvarade kohta ja kuidas nendesse nakatuda on võimalik, peaks suurel määral panema inimesi mõtlema kui nad järgmine kord mõnele kahtlasele lingile vajutavad või programmi käivitavad. Samuti tuleks koolitusel rääkida ka erinevatest tehnoloogiatest, millest oli ka eespool juttu, aga ettevõtetes peaksid olema juba sellised asjad reeglitega paika pandud.
Siinkohal tulebki juttu reeglitest. Kui on paika pandud, et tööarvutites kasutavad kõik veebilehitsejana Chrome, siis see juba peaks mingil määral aitama. Samuti oleks soovitatav arvutisse teha eraldi kasutaja väiksemate õigustega ja adminõigustega kasutajat kasutada ainult siis, kui on reaalselt midagi süsteemis muuta vaja. Ettevõtetes on väga tähtis panna ka paika kellel on mis informatsioonile ligipääs. Igal suvalisel andmesisestajal ei pea olema kõigele ligipääsu ja juhul kui peaks tema arvuti nakatuma, siis ei ole kahju nii suur.

Teistmoodi IT

Selle nädala teemaks olid IT alased tugilahendused erinevate puuetega inimestele. Kohe kui teemat lugema hakkasin tuli meelde mingi video, kus kaamera jälgis autosõidu ajal juhi silmi ja registreeris ära täpselt kuhu juht mingitel hetkedel vaatab, et siis seda infot analüüsida. Tänu sellele arvasin et olen jube geenius ja saaks ju teha lahenduse liikumispuudega inimestele, kes võivad lisaks olla ka näiteks tummad. Teha ekraan kus on kuvatud klaviatuur ja siis kaameraga jälgitakse kuhu kasutaja vaatab ja siis näiteks pilgutamiste või pikema vaatamise peale "vajutatakse" klahvi. Tundub geniaalne, aga ongi.

Muidugi pole ma esimene, kes sellise asja peale tulnud on ja ei pidanud pikalt otsima, kui leidsin ka olemasoleva lahenduse, mis on juba päris vana(lehel olev video peaks olema aastast 2011). Nimelt lahenduseks EyeGaze ( http://www.eyegaze.com/eye-tracking-assistive-technology-device/ ). Tegemist ongi siis täpselt sellise lahendusega, kus on olemas ekraan, mille küljes on kaamera. Ekraanil on kuvatud klaviatuur ja ka sõnasoovitusi, mida kasutaja saab ekraani vaadates "vajutada". Kaamera tuvastab koha mida inimene jälgib vähemalt 1/4 tolli täpsusega analüüsides kaamera pilti 60 korda sekundis ja nupp aktiveeritakse kui antud kohta on jälgitud mingi kindel aeg. See võtab natuke harjumist, aga pool sekundit on täiesti normaalne reageerimise aeg, seda saab aga a palju kiiremaks muuta kui inimene on "klaviatuuriga" harjunud. Nagu ka videost on näha, siis sõnade sisestamine toimub märkimisväärse kiirusega, isegi kiiremini kui paljud inimesed praegugi suudavad klaviatuuril trükkida.
Esimane kalibreerimine toimub vaid 15 sekundi vältel. Kasutamine on ka selle poolest mugav, et inimese nägu ei pea olema ekraaniga täpselt paralleelne ja võib olla ka täiesti külili asendis. Samuti ei pea olema isegi kogu pupill nähtaval ehk ei pea silmi lahti punnitama.

Kahju, et ma esimene geenius ei olnud, kes sellise lahenduse peale tuli, aga hea meel on, et nähakse vaeva puuetega inimeste elu lihtsustamiseks.

Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus

Positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis.

Positiivse näitena tooksin välja www.tpilet.ee lehe. Lihtsus on hea, lehel pole hunnikutes reklaame ja vilkuvaid vidinaid vaid konkreetsed hästi paigutatud elemendid. Lehele minnes on inimesel üldjuhul plaanis osta pilet ja kohe esilehele sattudes ongi suurelt ees lähtekoha ja sihtkoha valik, mis on samuti väga mugavalt lahendatud - trükkides sisse mingi linna või asula annab ta automaatselt nimekirja täpsetest bussipeatustest. Edasi minnes näidatakse väga lihtsas vormis ära kõik väljumised ja lisaks näeb kohe ära kust saab valida ka kuupäeva millal klient soovib reisida. Maksmine on samuti lihtsalt korraldatud läbi internetipanga. Ainukese miinusena tooksin välja selle, et kui nutitelefoni kaudu piletit osta siis vahel mingeid peatuseid või reisi millegipärast ei kuvata.

Kuna ma ise pole üldjuhul väga nõudlik veebilehtede osas ja kui satungi mõnele eriti jubedale lehele, siis oma närvirakkude säästmiseks otsin hoopis mõne alternatiivi. Ehk siis negatiivse näite jaoks pidin tegelema otsimisega. Leidsin ka lehe, mille looja oli meelega teinud maailma kõige halvema veebilehe, aga otsustasin, et selline näide pole ehk parim. Siis aga sattusin lehe peale mis tekitas kohe samasuguseid mõtteid - äkki on see ka mingi pilaleht ja tehtud meelega eriti jubedaks, või on see reklaamitrikk, et jutud leviks. Ei tea, igatahes lehele sattudes hakkas kohe mingi eriti jube muusika mängima ja värvilised tulukesed vilkuma ja mootorratta seljas olev mehike üks kaader sekundis ennast kõigutama. Lehe vasakul üleval nurgas märkasin ilmselt omaniku päikeseprillide ja nokamütsiga varjatud pilti mille all oli kiri "I am Ling, ou can trust me". Ütlen ausalt, et sellise veebilehe põhjal küll ei julgeks usaldada. Autode liisimiseni jõudmiseks tuleb läbida liiga palju vilkuvaid ja pisaraid kiskuvaid vahelehti ja üldse on põhifunktsiooni jaoks üks menüü nupuke ja ülejäänud suur hunnik nuppe on täiesti random jama jaoks.

Arendus- ja ärimudelid

Ärimudeli näitena tooksin välja mobiilimängu "War and Order".
Mäng ise on kõigile tasuta ja pole kuutasu. Mängu sisuks on oma kindluse ehitamine ja armee kasvatamine, mis vajavad mängusiseseid ressursse mida saab oma armeega korjata või teiste kindluseid rünnates koguda. Mängu hilisemas faasis on ka majade ehitamise ja armee treenimise ajad väga pikad. Siin tulebki mängu koht, kus mängu omanikud saavad teenida. Seal on olemas süsteem, mis võimaldab kasutajal päris raha eest osta ressursse ja ka raha eest kiirendada oma ehitamise kiirust ja ka palju muid suuri boonuseid, mida ilma rahata mängijad ei saa. See aga loob olukorra kus juba palju aega investeerinud kasutajad jäävad pikalt maha "big spenderitest", kes kulutavad suurel hulgal raha, et eelisseisus olla. Sellises olukorras hakkavad ka esialgu "ausalt" mängivad kasutajad oma rahakoti suid avama.
Mängu omanike jaoks on see mudel väga hea, sest summad pole küll hiigelsuured, aga sadade tuhandete kasutajate poolt tehtud väikesed igapäevased ostud toovad sisse suurel hulgal raha. Samas on selline süsteem halb nende jaoks, kes ei soovi kulutada raha, aga mingil moel peab mäng ka kasumit teenima ja ühel või teisel moel peaks ikka maksma.

Arendusmudeli näiteks tooksin välja firma Wazombi Labsi, kes kasutab enamustel oma projektidel just agiilset arendusmudelit. Kuna tihtipeale ei ole kliendil tegelikult absoluutselt aimdust, mida ta lõppkokkuvõttes tahab ja algsed soovid võivad täiesti kaduda ja asenduda hoopis teistega, siis kaasavad nad kliendi võimalikult suurel määral oma arendusprotsessi ja teevad kõik võimaliku, et klient oleks rahul ja aitavad tal leida leida parima lahenduse. Arendus käib suhteliselt tihedalt kokku pakitud kontoris ja seda juba sellepärast, et kogu protsessi jooksul on neil põhimõtteliselt koguaeg koosolek, et kõigil oleks koguaeg teada, mida teised teevad ja saavad pidevalt arenduse jooksul testida ka kokku sobivust.

Kuidas saada häkkeriks?

Sellele küsimusele annab põhjaliku vastuse Eric S. Raymondi poolt kirjutatud dokument "How to become a hacker", kus autor kirjeldab kes üldse vastupidiselt meedia tekitatud halva reputatsiooniga pahalastele on tegelikult häkker ning kirjeldab üksikasjalikult vajalikke oskusi, suhtumist ning mitmeid muid aspekte, mida peaksid järgima kõik häkkeriks pürgijad.

Pean kahetsusega tunnistama, et ka mina olin üks nendest, kes on siiamaani uskunud meedia tekitatud kujutelma häkkerist kui pahast "arvutigeeniusest", kes kasutab oma teadmisi ja oskusi teiste arvutisüsteemidesse tungimiseks ja kahju tekitamiseks. Tuleb välja, et sellised pahalased on hoopis kräkkerid, kes on häkkerite kogukonnas tegelikult põlguses. Häkkerid kasutavad oma teadmisi  hoopis ühiskonna heaoluks - nad loovad, mitte ei hävita. Häkkerid lõid näiteks Interneti ja panid tööle veebi, seda aga suurem osa inimkonnast ei tea ja seetõttu ei oska väärtustada ka õigeid inimesi ja nende loomingut.

Kuna antud dokument on esimene selleteemaline, mida mul on olnud au lugeda ja autor on kauaaegne häkkerite kogukonna liige, siis ei hakka selle tõepärasuse kahtlema. Ühiskonnas järjest suuremat (halba) kajastust saav häkkerite teema on käesolevas dokumendis kirjutatud teatava huumoriga, aga samas väga põhjalikult. Väga humoorikad olid osad autori vastused korduma kippuvatele küsimustele, eriti need, mis olid suunatud Windowsi kasutamise ja turvalisuse kohta - tema arust peaks iga häkkeriks pürgija tuvuma Linuxi või UNIX ja kasutama seda Windowsi asemel või selle vähemalt Windowsi kõrvale omale arvutisse paigaldama. 

Nõuded, mis autori poolt on välja toodud tõeliseks häkkeriks saamiseks tunduvad väga karmid ja kohati võib lugejale jääda mulje, et häkker ei tohikski oma panuse eest tasu nõuda, aga tegelikult on äraelamiseks vajaliku raha küsimine häkkerite seas täiesti aktsepteeritud, lihtsalt teatud piirini. Tõelise häkkeri tasu on siiski tunnustus ja nagu sportlases tekitab trenn ja keha piirideni pingutamine hea tunde, tekitab häkkeris samasuguse tunde teadmine, et ta on oma loominguga ja oskustega kedagi aidanud või ühiskonnale lisandväärtust loonud. 

Vaadates autori kirjeldatud nõudeid suhtumisele, oskustele ja tegevustele, võin isegi päris mitme punkti juures rahuloluga mõelda, et ka minul oleks mõningad eeldused olemas, et saada häkkeriks. Mulle meeldib teha asju teistmoodi ja nii, et ei oleks kellegi poolt ette pandud reegleid. Näiteks võin tuua mõne programmeerimise kursuse ITKst, kus oleks ma nii mõnegi ülesande täiesti teistmoodi ja kindlasti mitte halvemini lahendanud, aga see oli KEELATUD. Mõnes mõttes saan ma aru, et ette antud reeglite järgi lahendamine näitab, et sa tunned õppejõu poolt ette nähtud võtteid, aga samas piirab see tudengi loovust.

Kokkuvõttes võib öelda, et vägagi väärt lugemine oli ja järgmine kui kuulen kedagi jälle häkkereid mingis sigaduses süüdistamas siis viitan neid sellele dokumendile. Ainuke kahetsus on see, et kuna autori arvates peaks häkker õppima inglise keele väga heal tasemel selgeks, siis oleks võinud ka seda kirjutist eesti keele asemel inglise keeles lugeda - tagantjärgi tarkus.

IT juhid

Igal juhil on eesmärkide saavutamiseks oma meetodid ja arusaamad kuidas alluvaid juhtida. Tuntud rahvusvahelistest IT juhtidest kargas esimesena pähe Steve Jobs, kes küll praeguseks on meie hulgast lahkunud, aga olnud väga tihti meedia huviorbiidis ja temast on ka tehtud film. Tänu sellele võib-olla kirjutangi temast. Teise IT juhina tahaks võtta kedagi meie väikesest Eestist ja eelmisel semestril käisid ühe aine raames külalisesinejatena oma saavutustest rääkimas Marko ja Kristel Kruustük. Väga huvitava mulje jättis just Kristel, kes rääkis oma tööst ja testimisest üldse sellise kirega, et oli aru saada kui tähtis see tema jaoks on.

Steve Jobs, kes kõigile teadaolevalt oli Apple'i üks asutajatest ja pikaaegne tegevjuht, tegi täpselt seda, mis talle kõige rohkem huvi pakkus. Ta polnud lihtsalt tavaline juht, kellel on siht silme ees, mitte, et tal seda poleks olnud, aga tema jaoks esmatähtis oli teha alati midagi innovaatilist ja uudset. Ta tahtis maailma muuta, mitte toota sama, mida kõik teised, sest sellele oli nõudlus. Ta oli  kogu ettevõtte arengumootor(change agent). Samal ajal oli ta ka väga hea mentor, aga ülemusena võis ta olla ka karm, kui ikka oli vaja, siis inimeste lahti laskmine ei olnud tema jaoks probleem.

Kristel Kruustük, kes oma abikaasaga koos asutasid Testlio, ehk testimisega tegeleva ettevõtte, tundus oma loomuselt just treener/juhendaja(coach), samal ajal on ta kindel juht(leader). Juba esimestest hetkedest peale kui tekkis Testlio mõte, oli tal selge mis sellest saama peab ja kuhu see jõudma peab ning mida teha, et sinna jõuda. Ta valib oma töötajaid väga hoolikalt ning motiveerib neid pidevalt edasi arenema. Tema jaoks on väga tähtis, et kõik indiviidid töötaks ühtse meeskonnana ja arendab koostööd alluvate vahel. Samal ajal peab ta juhina olema ka teavitaja/suhtleja rollis valides kuidas ja kelle vahel tulevat ja saada olevat infot jagada.

IT proff

Veel mitte nii kaua aega tagasi võrdus programmeerija erakliku, nullilähedase suhtlemisoskusega vaikse "koodiahviga", kes ette määratud piiride ja käskude järgi kirjutas valmis töötava programmi. IT inimesi vaadati samamoodi nagu raketiteadlasi, keegi ei teadnud kuidas nad täpselt seda teevad, aga rakett kosmosesse jõudis. Siis aga muutusid arvutid ja internet suuremale hulgale kättesaadavamaks ja igaüks kellel natukenegi motivatsiooni oli, võis ise õppides ennast suhteliselt heale tasemele viia. Tänapäeval on aga infotehnoloogia tase ja IT valdkonnas töötajatelt oodatav tase arenenud palju kaugemale lihtsast kooditrükijast. Millised omadused ja oskused peaksid siis tänapäeva Eestis olema ühel IT profil?

Üks põhilisi ootusi, mida näeb tänapäeval töökuulutuste peal on "oskab mõelda kastist välja". Ehk siis ka IT inimeselt oodatakse loovust, mitte lihtsalt vanade mallide järgi asja valmis klopsimist. Samamoodi nagu infotehnoloogia suure hooga areneb, peab töötaja olema võimeline sellega kaasa arenema ja kohanema. IT maailmas ei ole proff see, kes mingit kindlat asja oskab ja aastast aastasse seda täpselt samamoodi teeb, sest see kunagi ju töötas. Samuti hakkab introvertsete IT inimeste kuvand paljude kahjuks läbi saama. Järjest rohkem peab ta inimestega suhtlema, oma ideid välja pakkuma ning ennast ja oma ideid müüma. Ehk siis ka IT inimene peab suhelda oskama. Suhtlemise juures peab aga hoolikalt jälgima, et suhtlus käiks ühiskonna poolt aktsepteeritavate normide järgi, ka e-mailide teel. Ei tohiks kasutada slängi või roppusi ja mida parem sõnavara, seda professionaalsem inimesena tundud. Kuna tänapäeval on töökogemus suurema kaaluga kui paber taskus, siis tehnilisest küljest võivad iseõppinud itimehed olla tasemel, aga ülevaade ärimaailmast, majandusest, keelelisest poolest ja paljudelt muudelt aladelt, mida tänapäeva tasemel kõrgkoolid pakuvad ja mida tööpakkujad järjest enam hindavad, on neil puudu. Samuti peaks üks õige IT proff olema mingil määral tuttav võimalikult paljude erinevate platvormide ja standarditega ning võimalusel omama ka vastavaid kutsesertifikaate.

Autoriõiguste reform

Selle nädala teemaks oli juriidika arvutimaailmas. Kuna tänapäeval on autoriõiguste kaitse läinud paljude inimeste arust üle igasuguse piiri, siis on kirjutanud Rick Flakvinge ja Christian Engström raamatu "The Case for Copyright Reform", kus nad teevad ettepaneku reformida tänapäevast autoriõiguste süsteemi.

Oma raamatus pakuvad nad variante, mis nende aruks tuleksid kogu ühiskonna kiiremale arengule kasuks ja nendest punktidest ma natukene seekordses postituses räägiksingi.

Kõigepealt teevad nad selgeks, et nad ei taha autoriõigusi ära kaotada, vaid tuleks reformida selliselt, et need kehtiksid just ärilistel eesmärkidel, aga mitte tavainimestele omatarbeks kasutamisel. Seda juba selle tõttu, et kogu see õiguste tagaajamine tähendab täielikku kontrolli inimeste privaatsuse üle-ehk privaatsus puudub, sest tuleb ju kontrollida iga sõnumit ja faili mida keegi kuskil saadab. Aga kuhu jäävad inimeste õigused privaatsusele? Sellega vist nõustub iga peast natukenegi normaalne inimene, et see ei ole normaalne. Äkki ma saan trahvi kui ma tsiteerin kedagi lihtsalt kuskil sõnumivestluse käigus?
Nende reform ei taha ära võtta autori moraalseid õigusi ehk siis saada tunnustust oma loomingu eest. Aga mina küsiks selle peale, et kui karmiks peaks siis selle kontrolliga minema? Kas peaks samamoodi hakkama siis inimeste vestustes nuhkima, äkki keegi kuskil väidab, et tema kirjutas hoopis Harry Pottery?
Tasuta mitte-ärilistel eesmärkidel jagamine. Ehk siis nende vaatenurgast peaks olema legaalne kõige jagamine, kuniks selle eest ei küsita midagi vastu. Siin olen ma täiesti kahevahel. Ühest küljest on täiesti absurdne saada karistada selle eest, et saadan kellegi teise kirjutatud luuletuse oma kallimale, aga autori vaatenurgast tähendaks see sisuliselt sissetulekuallika kadumist.
Tänapäeva autoriõiguste kaitse mis kestab veel 70 aastat pärast autori surma tuleks viia 20-le aastale avaldamisest. Sellega olen ma absoluutselt nõus. Mis kasu on näiteks mingist teaduslikust tööst või avastusest, kui seda ei või üle 100 aasta mitte keegi näiteks edasi arendamiseks kasutada. Tänu sellele võib mõne praegu ravimatuks kuulutatud haiguse ravi leidmine 100 aastat kaugemale lükkuda.
Registreerimine peale viit aastat. See tundub samuti väga õige samm. Tööd mis on autoriõigustega kaitstud ja mida ei saa keegi kasutada, aga mille autorit on võimatu leida ei tohiks jääda veel aastakümneteks lihtsalt seaduste pärast "lukku". Iga viie aasta tagant uuesti registreerimine väldiks seda olukorda ja kui teha järelregistreerimine piisavalt lihtsaks, siis ei tohiks sellest kellelegi tüli olla.
Samuti propageerivad nad kellegi teise töö mingi osa kasutamist uutes töödes, vähemalt selle seadustiku leebemaks tegemist.

Paljud välja pakutud mõtetest tunduvad vägagi reaalsetena minu silmis, sest praegune seis on kohati täiesti absurdne, aga päris kõigi mõtetega ei saa siiski nõustuda. Tore oleks muidugi elada ühiskonnas kus raha ei eksisteeri, kus inimene ei PEA mitte midagi tegema, sest kõik eluks vajalik nagu toit ja soe elupaik on garanteeritud tänu tehnoloogia arengule selliselt, et robotid teevad kõik  lihttööd inimeste eest ära. Ilma rahata poleks vaja ka selliseid autoriõiguseid, sest olgem ausad-need on selleks, et keegi saaks raha teenida. Või näiteks ühiskonnas, kus ei ole ahneid inimesi ja tehakse kõik selleks, et kogu ühiskonnal oleks parem. Kahjuks elame me sellises ühiskonnas nagu me elame ja kõik keerleb ümber raha. Tuleb ju autoritest samuti aru saada, nad peavad ka millestki ära elama, aga kindlasti on kohti, kus tuleks seadusi natuke kaasaegsemaks muuta.

Ära kuritarvita oma võimu!

Internetis suhtlemisel on inimestel võimalik jääda suhteliselt anonüümseks teiste tavakasutajate silmis. See toob kaasa ka selle, et enda väljendamisel või käitumisel ei hoita ennast tagasi ja ei peeta kinni tavaelus kehtivatest käitumisreeglitest. Tegelikult on ka netis käitumiseks välja mõeldud reeglid, millest igaüks võiks kinni pidada, ja Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" need 10 käsku kirja pannud. Selle nädala teemaks oli valida üks nendest reeglitest ja tuua oma elust sellekohane näide.

Minu jaoks osutus väljavalituks reegel "Ära kuritarvita oma võimu". Igas jututoas või mängus on olemas keegi, kellel on rohkem võimu kui teistel. Seda selleks, et keegi peaks seal korda hoidma, aga ka nemad on inimesed ja inimestel on kalduvus oma võimu ära kasutada kui neile isiklikult miski ei meeldi.

Aastaid tagasi mängisin ühte päris populaarset MMORPGd. Meie guild koosnes väga kauaaegsetest ja osavatest mängijatest ja selle tulemusel me ka domineerisime antud serverit. Kurb asjaolu oli aga see, et ühes teises guildis mängis ka üks serveri GMidest ja muidugi kui sul on võim ja sa oled kaotusseisus, siis hakkad seda ära kasutama. Nii siis lõpuks juhtuski.

Toimus mingisugune järjekordne event millel olid head auhinnad ja kõik teadsid, et meie guild selle taaskord võidab. Mõtles siis kaotusseisus olnud GM välja mingi olematu asja, nagu me oleksime kuskil eelnevalt reegleid rikkunud ja takistas oma GameMasteri võimetega meil seda edasi tegemast. Muidugi hakkasime me selle peale kisama ja teistele ka rääkima kuidas võimu on kuritarvitatud, aga selle peale meid lihtsalt muteti ära. Lõppkokkuvõttes meil polnudki midagi teha, sest olgugi kui tugevad me olime, "jumala" võimete vastu me ei saanud.

Muidugi ei lasknud me asjal nii lihtalt minna ja kuna mängul oli olemas ka oma foorum, siis läksime sinna kisama. Tegime ilusa raporti valmis kõik ajaliselt ja piltidega tõestatult ja kui ka teised mängijad said aru mida tehtud oli, siis kõik meie postitused selle sama GMi poolt lihtsalt kustutati kuni me ei näinud enam mõtet uusi teha.

Kogu selle loo peale saab öelda vaid seda, et see oli lihtsalt ühe inimese isikliku kibestumise tagajärjel tekkinud võimu kuritarvitamine millele võib paralleele tuua ka pärismaailmast. Õnneks me peale seda intsidenti enam edasi ei mänginud ja kogu see server varises kokku.

Ennustaja

Selle nädala teemaks oli infoühiskond. Teema raames lugesin läbi soome rahvusvaheliselt tunnustatud infoajastu teadlase Dr. Pekka Himaneni 2004. aasta raporti Soome Parlamendile, mille teemaks oli globaalse infoühiskonna väljakutsed. Selle kohta kirjutan ka väikese arvustuse tuues välja minu jaoks kõige silmapaistvamad "ennustused", mis on täppi läinud.

Raporti sisuks oli eelnimetatud Pekka Himaneni nägemusega, missuguseks võib kujuneda tulevikus(siis oli raport tehtud arvestades aastat 2010) infoühiskond ja kuidas kuidas selleks tuleks vastavalt valmistuda arvestades tol hetkel sellele viitavaid trende.

Välja oli toodud trendid, millest võis järeldada milliseks võib tulevik kujuneda. Näiteks tootmise liikumine odavamatesse maadesse, jättes seeläbi arenenud maadele võimaluse keskenduda arendustegevusele. See trend on ka järjest rohkem suurenenud. Samas arengumaad, kus infotehnoloogia on maha jäänud, jäävad üha rohkem majanduslikult maha rohkem arenenud riikidest.
Kui varem keskenduti rohkem tehnoloogia arengule, siis infoühiskonna arengu teises faasis keskendutakse tehnoloogia arengu kõrval ka juba pigem sellele KUIDAS me tegutseme.
Väga tähtsa osa saab raporti kohaselt kultuur. Suureneb näiteks kirjanduse, muusika, televisiooni ja arvutimängude tähtsus. See on väga täppi läinud. Vaatame kasvõi arvutimänge. Tänapäeval on arvutimängudest saanud isegi omaette sport ja elatusallikas lisaks sellele, et see on väga paljudele inimestele igapäevane stressi maandus. Lisaks arvutimängude võistlustel osalemisele teenivad paljud inimesed(ja üldse mitte ainult noored) raha "live steamimisega" ehk teised inimesed vaatavad kuidas nad mängivad ja "annetavad" neile raha.
Tema arvas, et tulevikus on infoühiskonnas järjest suurem rõhk inimese loovusel, mitte töökusel või teadmistel. Ja tõepoolest, igal pool kuuleme aina väljendit "mõtle kastist väljaspoole". Tema arvates peakski loovus olema üks infoühiskonna alustalasid ja selle baasiks peaks olema kõrgtasemel haridussüsteem, mis lihtsalt info edasi andmise asemel arendab ka inimeste sotsiaalseid oskusi, enesekindlust ja loovust. Seda trendi on ka mingil määral märgata, kuigi mitte igal pool.
Väga hästi ennustas ta ette ka seda, et tulevikus hakkab järjest enam kaduma kaheksast viieni suvalise piisavalt tasuva töökohal tiksumise mentaliteet. Töötajad ei taha enam teha lihtsat ja mõttetut tööd, nad tahavad tunda, et nad loovad mingit väärtust, annavad midagi ühiskonnale ja kuuluvad kuhugi. Vastavalt tema raportis kirjutatule on tähtsaks saanud ka töötaja heaolu.
Kuna järjest vähem tehakse infoühiskonnas füüsilist tööd, siis nagu ka tema oma raportis välja tõi, peaks inimeste tervist silmas pidades inimesi motiveerima sporti tegema. Ja praegu ongi näiteks väga paljudes töökohtades olemas võimalus mängida lauatennist, et natukenegi oma sundasendist välja saada. Ka pakutakse spordisaalide külastuste tasumist ettevõtete poolt. Samuti on televisioonis väga palju erinevaid kaalulangetus- ja spordisaateid mis peaksid inimesi motiveerima sporti tegema.

Halloo? Kas sa kuuled?

Selle nädala teemaks oli "uus meedia" ja täpsemalt pidime välja valima antud teemast ühe komponendi ja analüüsima, kuidas see on oma valdkonda mõjutanud.

Minule tundus kõige südamelähedasem reaalajasuhtlus ja otsustasin kirjutada sellest, kuidas see on inimeste omavahelist suhtlemist mõjutanud vaadeldes ka telefonisuhtlust.

Reaalajasuhtluse all uue meedia mõistes mõtleme vahendeid, mille abil saame teiste inimestega interneti kaudu suhelda. Näiteks  jututubasid, IRC'i, erinevaid messengere ja ka näiteks Skype. Minu enda kogemus selliste värgendustega algas mingisuguses hot.ee jututoas, kus sai suvaliste inimestega lambist möla aetud. Mäletan, et sai seda põhiliselt oma rate.ee profiili linkimiseks kasutatud. Siis edasi tuli juba MSN messenger, kus polnud enam täiesti suvalised inimesed, vaid need, kelle olin ise lisanud ja kellega oli tahtmist suhelda. Sealt algaski see sotsiaalne eraldumine pihta, mis on tänapäeval väga suureks probleemiks saanud.

Veel mitte väga kaua aega tagasi oli mobiiltelefon noore inimese parim sõber. Sai igal ajal ja igas kohas ükskõik kellele helistada. Vanemad tundsid mures kus nende pesamuna asub? Pole probleemi, mobiiltelefon aitab. Ärikõned olenemata asukohast. Kõik see on suurel määral muutunud. Telefonid on alles, aga selle põhifunktsioon on täielikult muutunud. Telefonikõned on asendunud messengeride ja Skype'ga. Kui on tõesti väga kiireloomuline mure siis tuleb see telefonikõne ära teha, aga enamus tänapäeva suhtlust käib läbi uute kanalite. Samal ajal muudab see suhtluse ka mugavamaks, sest pole vajadust otsekohe vastata. Kui on kiire, siis vastad siis kui selleks aega saad. Või saad oma vastuse läbi mõelda ja siis vastata, selle asemel, et "ma mõtlen ja helistan hiljem tagasi". Skype võimaldab teha ka pildiga ja häälvestlusega kõnesid, seda ka läbi tänapäeva nutitelefonide. Tundub, et telefoniteenust ei olekski nagu enam vaja. Vanema generatsiooniga siiski peab veel telefoni teel kõnelema, sest nemad üldjuhul ei oska arvutit või nutitelefoni kasutada ja telefonikõne pole mingi "ulme" nende jaoks.

Messenger ja  Skype on ka tööl ja koolis asendamatu. Ma isegi ei mäleta millal ma viimati töökaaslastele helistasin. Kogu suhtlus käib alati läbi messengeri ja pole veel tekkinud probleemi, et kellelgi jääks mingi info saamata. Erinevalt telefonikõnest saab vestlust veel hiljem järele vaadata mis tähendab, et pole vaja kriitilist infot kuskile eraldi kirja panna. Kõik kooli grupitööd saab samuti väga hästi Skype või muu sarnase alternatiivi kaudu tehtud.

Selline suhtlus on aga kaasa toonud ka probleemi, kus inimesed, eriti noored enam omavahel näost näkku põhimõtteliselt ei suhtlegi. Isegi koolis üksteisest 10 meetri kaugusel seistes on millegipärast lihtsam kirjutada kui otse rääkima minna. Ka mina ise olen selles süüdi - selle asemel, et teise tuppa minna ja oma asjad ära rääkida, ma pigem kirjutan messengeris. Päris jube mõelda tegelikult.

Minu isiklik arvamus on, et telefonisuhtlust uue meedia reaalajasuhtluse variandid päris üle ei võta, vähemalt mitte veel niipea, aga kindlasti järjest suurem osa ühiskonnast hakkab kasutama telefonikõnedele alternatiivseid variante. Loodame vaid, et mingisugune vahetu suhtlus ikka inimeste vahel jätkub.

Internet kui killer? Või ei?

Teise nädala postituseks tuli kirjeldada kaht nähtust Interneti varasemast ajaloost. Üks, mis on kasutusel tänapäevani ja teine, mis enam kasutust ei leia.

Esimese asjana tahaks välja tuua sellise huvitava tehnoloogia minu jaoks juba ammusest ajast, nimelt DNS.
Domeeninimede süsteem ehk lühidalt DNS loodi 1984. aastal, veel ARPANET'i ajal. Samal aastal loodi ka esimesed domeeninimede serverid. Selle süsteemi loomine tähendas seda, et nüüd sai keerukate ja raskesti meelde jäävate IP aadresside asemel jätta meelde natuke inimsõbralikuma ehk kergemini meeldejääva ja eristuva domeeni nime. DNS'i on võrreldud ka telefoniraamatuga Interneti jaoks.
Domeeninimede serveris on iga domeeninime kohta ära toodud temale vastav IP aadress ja trükkides sisse näiteks www.neti.ee, viis süsteem selle aadressi kokku temale vastava IP aadressiga. Tänu sellele ei pidanud inimene enam keerukaid numbrikombinatsiooni meelde jätma. Esialgu olid domeeninimed ja IP aadressid kirjas lihtsas tekstifailis, aga tänapäeval on nende jaoks suured andmebaasid. Viide

Vaatamata sellele, et antud süsteem on võrdlemisi vana arvestades praegust vägagi kiiret tehnoloogia arengut, on see kasutusel tänapäevani.








Nii...ja nüüd põnevama osa juurde. Mis nähtus on tänapäevaks välja surnud või kadunud? Mõtlesin pikalt selle peale ja ei tahtnud siin hakata mingeid aegunud andmekandjaid või telefoniraamatuid kirjeldama. Pigem kirjutaks millestki, mis häirib ennast ka päris tugevalt.
Räägime siis privaatsusest, sest see on asi, mis on minu meelest tänapäevaks tänu Internetile täielikult kadunud. Enne kui Internet kogu maailma eneseimetlejad oma kõikvõimsusega halvas(no võtame näiteks 15 aastat tagasi), käis minu sünnipäeval viis head sõpra. Mul oli tegelikult rohkem sõpru, aga neid ma teadsin piisavalt hästi ja käisin piisavalt läbi, et oma sünnipäevale kutsuda. Praegu "käib minu sünnipäeval" aga läbi Facebooki iga aasta vähemalt 10 korda rohkem inimesi. Pooli neist pole ma kordagi oma elus näinudki. Aga tundub, et nemad mind kuidagipidi teavad ja tunnevad. Kõigi elu on ju veebis igaühele vabalt tutvumiseks.
Lisaks muidugi kõiksugused pakkumised olenevalt minu maitse-eelistustele. Ma pole kordagi kuskil mingit küsitlust täitnud, et millised tossud mulle meeldivad. Kust siis reklaamid teavad, et mulle just sellised Nike tossud meeldivad? Isegi enne kui ma ise seda tean. Keegi seal kuskil taga teab minu elust rohkem kui ma ise ja mulle see eriti ei meeldi.
Igatahes jah, privaatsus on surnud!

Noppeid IT maailmast

Esimeses postituses kirjeldan kolme näidet läbi kukkunud IT-lahendustest.

 Jaiku
2007. aasta oktoobris omandas Google mikrblogimise lehe nimega Jaiku. Kuna samal ajal oli tegutsemas ka Twitter millel oli juba piisavalt suur kasutajaskond ja Jaiku ei pakkunud midagi uudset selle kõrvale, mida Twitteril juba pakkuda oli, siis ei hakanud inimesed seda kasutama. Mitte, et sellel midagi häda oleks olnud, aga inimesed ei näinud lihtsalt mõtet sama asja mitmes kohas teha ja kuna Twitter oli juba populaarsem, siis ei saavutanudki Jaiku loodetud edu.

Dodgeball
See telefonidele mõeldud teenus on tegelikult eelkäija sarnalaadsele teenusele nimega Foursquare, mis laseb kasutajal sisestada oma asukoha ja selle järgi tuuakse kasutajani informatsioon tema läheduses asuvatest sõpradest, vaatamisväärsustest või mis iganes võiks kasutajale huvi pakkuda olenevalt tema profiilist. Kusjuures mõlemad teenused on sama inimese, Dennis Crowley, poolt loodud. Peale Dodgeballi omandamist ei teinud aga Google sellega suurt midagi ja peale Dennis Crowley Googlest lahkumist lõi ta Foursquare'i.
Tundub, et potentsiaali antud teenusele oli vägagi palju, aga Google suudab millegipärast häid võimalusi kasutama jätta.

 3D telerid
Kolmanda valikuna tooksin välja 3D telerid, juba selle tõttu, et ka minul on säärane seade kodus olemas. Tunnistan muidugi ausalt, et ma pole 3D võimalust mitte kordagi kasutanudki, juba selle tõttu, et lihtsalt pole contenti mida sellega vaadata oleks. Tõesti, saab "osta" küll 3D filme, aga see efekt mis see juurde peaks andma on nii minimaalne, et pole isegi vaevunud selle peale mõtlema. Teine asi mis ka kinos käies 3D filmide juures häirib, ja seda ka teleri juures, on need prillid, mis peavad nina otsas rippuma. 
Õnneks on suuremad telerite tootjad nüüdseks aru saanud, et sellest ei saa asja ja uued arendused jätavad 3D täitsa välja keskendudes rohkem Smart TV funktsioonide arendamisele.
Tegelikult on mul üsna suva, kas see 3D funktsioon seal on või mitte, aga kui hind sellest tõuseb, siis pigem võiks ta olemata olla.