IT proff

Veel mitte nii kaua aega tagasi võrdus programmeerija erakliku, nullilähedase suhtlemisoskusega vaikse "koodiahviga", kes ette määratud piiride ja käskude järgi kirjutas valmis töötava programmi. IT inimesi vaadati samamoodi nagu raketiteadlasi, keegi ei teadnud kuidas nad täpselt seda teevad, aga rakett kosmosesse jõudis. Siis aga muutusid arvutid ja internet suuremale hulgale kättesaadavamaks ja igaüks kellel natukenegi motivatsiooni oli, võis ise õppides ennast suhteliselt heale tasemele viia. Tänapäeval on aga infotehnoloogia tase ja IT valdkonnas töötajatelt oodatav tase arenenud palju kaugemale lihtsast kooditrükijast. Millised omadused ja oskused peaksid siis tänapäeva Eestis olema ühel IT profil?

Üks põhilisi ootusi, mida näeb tänapäeval töökuulutuste peal on "oskab mõelda kastist välja". Ehk siis ka IT inimeselt oodatakse loovust, mitte lihtsalt vanade mallide järgi asja valmis klopsimist. Samamoodi nagu infotehnoloogia suure hooga areneb, peab töötaja olema võimeline sellega kaasa arenema ja kohanema. IT maailmas ei ole proff see, kes mingit kindlat asja oskab ja aastast aastasse seda täpselt samamoodi teeb, sest see kunagi ju töötas. Samuti hakkab introvertsete IT inimeste kuvand paljude kahjuks läbi saama. Järjest rohkem peab ta inimestega suhtlema, oma ideid välja pakkuma ning ennast ja oma ideid müüma. Ehk siis ka IT inimene peab suhelda oskama. Suhtlemise juures peab aga hoolikalt jälgima, et suhtlus käiks ühiskonna poolt aktsepteeritavate normide järgi, ka e-mailide teel. Ei tohiks kasutada slängi või roppusi ja mida parem sõnavara, seda professionaalsem inimesena tundud. Kuna tänapäeval on töökogemus suurema kaaluga kui paber taskus, siis tehnilisest küljest võivad iseõppinud itimehed olla tasemel, aga ülevaade ärimaailmast, majandusest, keelelisest poolest ja paljudelt muudelt aladelt, mida tänapäeva tasemel kõrgkoolid pakuvad ja mida tööpakkujad järjest enam hindavad, on neil puudu. Samuti peaks üks õige IT proff olema mingil määral tuttav võimalikult paljude erinevate platvormide ja standarditega ning võimalusel omama ka vastavaid kutsesertifikaate.

Autoriõiguste reform

Selle nädala teemaks oli juriidika arvutimaailmas. Kuna tänapäeval on autoriõiguste kaitse läinud paljude inimeste arust üle igasuguse piiri, siis on kirjutanud Rick Flakvinge ja Christian Engström raamatu "The Case for Copyright Reform", kus nad teevad ettepaneku reformida tänapäevast autoriõiguste süsteemi.

Oma raamatus pakuvad nad variante, mis nende aruks tuleksid kogu ühiskonna kiiremale arengule kasuks ja nendest punktidest ma natukene seekordses postituses räägiksingi.

Kõigepealt teevad nad selgeks, et nad ei taha autoriõigusi ära kaotada, vaid tuleks reformida selliselt, et need kehtiksid just ärilistel eesmärkidel, aga mitte tavainimestele omatarbeks kasutamisel. Seda juba selle tõttu, et kogu see õiguste tagaajamine tähendab täielikku kontrolli inimeste privaatsuse üle-ehk privaatsus puudub, sest tuleb ju kontrollida iga sõnumit ja faili mida keegi kuskil saadab. Aga kuhu jäävad inimeste õigused privaatsusele? Sellega vist nõustub iga peast natukenegi normaalne inimene, et see ei ole normaalne. Äkki ma saan trahvi kui ma tsiteerin kedagi lihtsalt kuskil sõnumivestluse käigus?
Nende reform ei taha ära võtta autori moraalseid õigusi ehk siis saada tunnustust oma loomingu eest. Aga mina küsiks selle peale, et kui karmiks peaks siis selle kontrolliga minema? Kas peaks samamoodi hakkama siis inimeste vestustes nuhkima, äkki keegi kuskil väidab, et tema kirjutas hoopis Harry Pottery?
Tasuta mitte-ärilistel eesmärkidel jagamine. Ehk siis nende vaatenurgast peaks olema legaalne kõige jagamine, kuniks selle eest ei küsita midagi vastu. Siin olen ma täiesti kahevahel. Ühest küljest on täiesti absurdne saada karistada selle eest, et saadan kellegi teise kirjutatud luuletuse oma kallimale, aga autori vaatenurgast tähendaks see sisuliselt sissetulekuallika kadumist.
Tänapäeva autoriõiguste kaitse mis kestab veel 70 aastat pärast autori surma tuleks viia 20-le aastale avaldamisest. Sellega olen ma absoluutselt nõus. Mis kasu on näiteks mingist teaduslikust tööst või avastusest, kui seda ei või üle 100 aasta mitte keegi näiteks edasi arendamiseks kasutada. Tänu sellele võib mõne praegu ravimatuks kuulutatud haiguse ravi leidmine 100 aastat kaugemale lükkuda.
Registreerimine peale viit aastat. See tundub samuti väga õige samm. Tööd mis on autoriõigustega kaitstud ja mida ei saa keegi kasutada, aga mille autorit on võimatu leida ei tohiks jääda veel aastakümneteks lihtsalt seaduste pärast "lukku". Iga viie aasta tagant uuesti registreerimine väldiks seda olukorda ja kui teha järelregistreerimine piisavalt lihtsaks, siis ei tohiks sellest kellelegi tüli olla.
Samuti propageerivad nad kellegi teise töö mingi osa kasutamist uutes töödes, vähemalt selle seadustiku leebemaks tegemist.

Paljud välja pakutud mõtetest tunduvad vägagi reaalsetena minu silmis, sest praegune seis on kohati täiesti absurdne, aga päris kõigi mõtetega ei saa siiski nõustuda. Tore oleks muidugi elada ühiskonnas kus raha ei eksisteeri, kus inimene ei PEA mitte midagi tegema, sest kõik eluks vajalik nagu toit ja soe elupaik on garanteeritud tänu tehnoloogia arengule selliselt, et robotid teevad kõik  lihttööd inimeste eest ära. Ilma rahata poleks vaja ka selliseid autoriõiguseid, sest olgem ausad-need on selleks, et keegi saaks raha teenida. Või näiteks ühiskonnas, kus ei ole ahneid inimesi ja tehakse kõik selleks, et kogu ühiskonnal oleks parem. Kahjuks elame me sellises ühiskonnas nagu me elame ja kõik keerleb ümber raha. Tuleb ju autoritest samuti aru saada, nad peavad ka millestki ära elama, aga kindlasti on kohti, kus tuleks seadusi natuke kaasaegsemaks muuta.

Ära kuritarvita oma võimu!

Internetis suhtlemisel on inimestel võimalik jääda suhteliselt anonüümseks teiste tavakasutajate silmis. See toob kaasa ka selle, et enda väljendamisel või käitumisel ei hoita ennast tagasi ja ei peeta kinni tavaelus kehtivatest käitumisreeglitest. Tegelikult on ka netis käitumiseks välja mõeldud reeglid, millest igaüks võiks kinni pidada, ja Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" need 10 käsku kirja pannud. Selle nädala teemaks oli valida üks nendest reeglitest ja tuua oma elust sellekohane näide.

Minu jaoks osutus väljavalituks reegel "Ära kuritarvita oma võimu". Igas jututoas või mängus on olemas keegi, kellel on rohkem võimu kui teistel. Seda selleks, et keegi peaks seal korda hoidma, aga ka nemad on inimesed ja inimestel on kalduvus oma võimu ära kasutada kui neile isiklikult miski ei meeldi.

Aastaid tagasi mängisin ühte päris populaarset MMORPGd. Meie guild koosnes väga kauaaegsetest ja osavatest mängijatest ja selle tulemusel me ka domineerisime antud serverit. Kurb asjaolu oli aga see, et ühes teises guildis mängis ka üks serveri GMidest ja muidugi kui sul on võim ja sa oled kaotusseisus, siis hakkad seda ära kasutama. Nii siis lõpuks juhtuski.

Toimus mingisugune järjekordne event millel olid head auhinnad ja kõik teadsid, et meie guild selle taaskord võidab. Mõtles siis kaotusseisus olnud GM välja mingi olematu asja, nagu me oleksime kuskil eelnevalt reegleid rikkunud ja takistas oma GameMasteri võimetega meil seda edasi tegemast. Muidugi hakkasime me selle peale kisama ja teistele ka rääkima kuidas võimu on kuritarvitatud, aga selle peale meid lihtsalt muteti ära. Lõppkokkuvõttes meil polnudki midagi teha, sest olgugi kui tugevad me olime, "jumala" võimete vastu me ei saanud.

Muidugi ei lasknud me asjal nii lihtalt minna ja kuna mängul oli olemas ka oma foorum, siis läksime sinna kisama. Tegime ilusa raporti valmis kõik ajaliselt ja piltidega tõestatult ja kui ka teised mängijad said aru mida tehtud oli, siis kõik meie postitused selle sama GMi poolt lihtsalt kustutati kuni me ei näinud enam mõtet uusi teha.

Kogu selle loo peale saab öelda vaid seda, et see oli lihtsalt ühe inimese isikliku kibestumise tagajärjel tekkinud võimu kuritarvitamine millele võib paralleele tuua ka pärismaailmast. Õnneks me peale seda intsidenti enam edasi ei mänginud ja kogu see server varises kokku.

Ennustaja

Selle nädala teemaks oli infoühiskond. Teema raames lugesin läbi soome rahvusvaheliselt tunnustatud infoajastu teadlase Dr. Pekka Himaneni 2004. aasta raporti Soome Parlamendile, mille teemaks oli globaalse infoühiskonna väljakutsed. Selle kohta kirjutan ka väikese arvustuse tuues välja minu jaoks kõige silmapaistvamad "ennustused", mis on täppi läinud.

Raporti sisuks oli eelnimetatud Pekka Himaneni nägemusega, missuguseks võib kujuneda tulevikus(siis oli raport tehtud arvestades aastat 2010) infoühiskond ja kuidas kuidas selleks tuleks vastavalt valmistuda arvestades tol hetkel sellele viitavaid trende.

Välja oli toodud trendid, millest võis järeldada milliseks võib tulevik kujuneda. Näiteks tootmise liikumine odavamatesse maadesse, jättes seeläbi arenenud maadele võimaluse keskenduda arendustegevusele. See trend on ka järjest rohkem suurenenud. Samas arengumaad, kus infotehnoloogia on maha jäänud, jäävad üha rohkem majanduslikult maha rohkem arenenud riikidest.
Kui varem keskenduti rohkem tehnoloogia arengule, siis infoühiskonna arengu teises faasis keskendutakse tehnoloogia arengu kõrval ka juba pigem sellele KUIDAS me tegutseme.
Väga tähtsa osa saab raporti kohaselt kultuur. Suureneb näiteks kirjanduse, muusika, televisiooni ja arvutimängude tähtsus. See on väga täppi läinud. Vaatame kasvõi arvutimänge. Tänapäeval on arvutimängudest saanud isegi omaette sport ja elatusallikas lisaks sellele, et see on väga paljudele inimestele igapäevane stressi maandus. Lisaks arvutimängude võistlustel osalemisele teenivad paljud inimesed(ja üldse mitte ainult noored) raha "live steamimisega" ehk teised inimesed vaatavad kuidas nad mängivad ja "annetavad" neile raha.
Tema arvas, et tulevikus on infoühiskonnas järjest suurem rõhk inimese loovusel, mitte töökusel või teadmistel. Ja tõepoolest, igal pool kuuleme aina väljendit "mõtle kastist väljaspoole". Tema arvates peakski loovus olema üks infoühiskonna alustalasid ja selle baasiks peaks olema kõrgtasemel haridussüsteem, mis lihtsalt info edasi andmise asemel arendab ka inimeste sotsiaalseid oskusi, enesekindlust ja loovust. Seda trendi on ka mingil määral märgata, kuigi mitte igal pool.
Väga hästi ennustas ta ette ka seda, et tulevikus hakkab järjest enam kaduma kaheksast viieni suvalise piisavalt tasuva töökohal tiksumise mentaliteet. Töötajad ei taha enam teha lihtsat ja mõttetut tööd, nad tahavad tunda, et nad loovad mingit väärtust, annavad midagi ühiskonnale ja kuuluvad kuhugi. Vastavalt tema raportis kirjutatule on tähtsaks saanud ka töötaja heaolu.
Kuna järjest vähem tehakse infoühiskonnas füüsilist tööd, siis nagu ka tema oma raportis välja tõi, peaks inimeste tervist silmas pidades inimesi motiveerima sporti tegema. Ja praegu ongi näiteks väga paljudes töökohtades olemas võimalus mängida lauatennist, et natukenegi oma sundasendist välja saada. Ka pakutakse spordisaalide külastuste tasumist ettevõtete poolt. Samuti on televisioonis väga palju erinevaid kaalulangetus- ja spordisaateid mis peaksid inimesi motiveerima sporti tegema.