Selle nädala teemaks oli juriidika arvutimaailmas. Kuna tänapäeval on autoriõiguste kaitse läinud paljude inimeste arust üle igasuguse piiri, siis on kirjutanud Rick Flakvinge ja Christian Engström raamatu "The Case for Copyright Reform", kus nad teevad ettepaneku reformida tänapäevast autoriõiguste süsteemi.
Oma raamatus pakuvad nad variante, mis nende aruks tuleksid kogu ühiskonna kiiremale arengule kasuks ja nendest punktidest ma natukene seekordses postituses räägiksingi.
Kõigepealt teevad nad selgeks, et nad ei taha autoriõigusi ära kaotada, vaid tuleks reformida selliselt, et need kehtiksid just ärilistel eesmärkidel, aga mitte tavainimestele omatarbeks kasutamisel. Seda juba selle tõttu, et kogu see õiguste tagaajamine tähendab täielikku kontrolli inimeste privaatsuse üle-ehk privaatsus puudub, sest tuleb ju kontrollida iga sõnumit ja faili mida keegi kuskil saadab. Aga kuhu jäävad inimeste õigused privaatsusele? Sellega vist nõustub iga peast natukenegi normaalne inimene, et see ei ole normaalne. Äkki ma saan trahvi kui ma tsiteerin kedagi lihtsalt kuskil sõnumivestluse käigus?
Nende reform ei taha ära võtta autori moraalseid õigusi ehk siis saada tunnustust oma loomingu eest. Aga mina küsiks selle peale, et kui karmiks peaks siis selle kontrolliga minema? Kas peaks samamoodi hakkama siis inimeste vestustes nuhkima, äkki keegi kuskil väidab, et tema kirjutas hoopis Harry Pottery?
Tasuta mitte-ärilistel eesmärkidel jagamine. Ehk siis nende vaatenurgast peaks olema legaalne kõige jagamine, kuniks selle eest ei küsita midagi vastu. Siin olen ma täiesti kahevahel. Ühest küljest on täiesti absurdne saada karistada selle eest, et saadan kellegi teise kirjutatud luuletuse oma kallimale, aga autori vaatenurgast tähendaks see sisuliselt sissetulekuallika kadumist.
Tänapäeva autoriõiguste kaitse mis kestab veel 70 aastat pärast autori surma tuleks viia 20-le aastale avaldamisest. Sellega olen ma absoluutselt nõus. Mis kasu on näiteks mingist teaduslikust tööst või avastusest, kui seda ei või üle 100 aasta mitte keegi näiteks edasi arendamiseks kasutada. Tänu sellele võib mõne praegu ravimatuks kuulutatud haiguse ravi leidmine 100 aastat kaugemale lükkuda.
Registreerimine peale viit aastat. See tundub samuti väga õige samm. Tööd mis on autoriõigustega kaitstud ja mida ei saa keegi kasutada, aga mille autorit on võimatu leida ei tohiks jääda veel aastakümneteks lihtsalt seaduste pärast "lukku". Iga viie aasta tagant uuesti registreerimine väldiks seda olukorda ja kui teha järelregistreerimine piisavalt lihtsaks, siis ei tohiks sellest kellelegi tüli olla.
Samuti propageerivad nad kellegi teise töö mingi osa kasutamist uutes töödes, vähemalt selle seadustiku leebemaks tegemist.
Paljud välja pakutud mõtetest tunduvad vägagi reaalsetena minu silmis, sest praegune seis on kohati täiesti absurdne, aga päris kõigi mõtetega ei saa siiski nõustuda. Tore oleks muidugi elada ühiskonnas kus raha ei eksisteeri, kus inimene ei PEA mitte midagi tegema, sest kõik eluks vajalik nagu toit ja soe elupaik on garanteeritud tänu tehnoloogia arengule selliselt, et robotid teevad kõik lihttööd inimeste eest ära. Ilma rahata poleks vaja ka selliseid autoriõiguseid, sest olgem ausad-need on selleks, et keegi saaks raha teenida. Või näiteks ühiskonnas, kus ei ole ahneid inimesi ja tehakse kõik selleks, et kogu ühiskonnal oleks parem. Kahjuks elame me sellises ühiskonnas nagu me elame ja kõik keerleb ümber raha. Tuleb ju autoritest samuti aru saada, nad peavad ka millestki ära elama, aga kindlasti on kohti, kus tuleks seadusi natuke kaasaegsemaks muuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar